Ole inimine - minu kogemus

Mina isiklikult olen üldjuhtudel vältinud võrgus suhtlemist. Foorumites või sotsiaalmeedias avalikest aruteludest eemale hoidnud ning mitte oma nina asjadesse seganud, isegi kui mul on teemast teadmised, mis võiks abiks olla. Olen alati võtnud internetis neutraalse pealtvaataja rolli.

Siiski, kui mõned inimesed sotsiaalmeedias sõna võtavad, et sõda pole olemas või koroonavaktsiini süst on ohtlik "nende" inimeste jaoks ning ei tajuta kaitsta meie ühiskonda ja seda avatuna hoida, võtab vere keema küll. On ka ilmselgelt erandeid, sest alati pole see nende inimeste enda süü, et nad sellises mõjusfääris on. Aga sellised teemad on üks koht, kuhu vahepeal uudishimu mind viib, et näha, mida seekord "suust" välja aetakse.

Suhtluskanalid, kui neid saab nendeks nimetada, on minul olnud mängusisesed vestlused, kas mikfrofoniga rääkides või vestluses kirjutades, sest tiimimängudes peab vestlus üldjuhul eksisteerima ja sealgi on näha - Issanda loomaaed on tõesti kirju.

Jõuame järjega kogemuseni, mis viis mind kokku inimestega, keda olen nüüd juba tundnud üle kuue aasta vähemalt. Hakkasime 2014 lapsepõlve sõbraga mängima arvutimängu CS:GO, temal oli ka klassivend kellega koos mängisime. Teekond, kuidas leidsime rohkem, kui paar eestlast, lisaks päriselus paar kuud hiljem kohtutud sai ning lõpuks tiime tehtud ja käidud võrgupidudel koos nagu Interlan, oli huvitav ning tagasivaadates hea sõprussidemete algus, kellega saame ka tänapäeval vahel kokku ning osad mängud mängitud. Suved on üldjuhul aktiivsemad, kus käime ka üritustel koos, näiteks Rally Estonia või mõni festival.

Kogemus näitas, et leidsin endale head sõbrad, kellega läbisaamine on vaheldusrikas ning eriti musta huumori jagamine. Inimeseks olemine ja just sellised nagu me kõik iseloomult oleme ning sarnased huvid aitasid meil üksteisega tutvust teha ja mängust välja kasvades ka väliseid tegevusi kambaga nautida.